Lummatud mets
Muistse maa südames, kaugel sagivatest linnadest ja lärmakatest maanteedest, asub lummav mets. Siinsed puud on vanemad kui mälestusedki, nende sõlmelised tüved ja looklevad oksad on tunnistuseks lugematute aastaaegade möödumisest. Päikesevalgus filtreerub läbi tiheda võra, heites metsaalusele valguse ja varju kaleidoskoobi.
Selles ajatus metsas jalutades võib peaaegu kuulda mineviku sosinat. Lehed sahisevad unustatud aegade lugudest ja tuul kannab endaga kaasa naeru ja laulu nõrgemat kaja. See on koht, kus piir reaalsuse ja kujutlusvõime vahel hägustub, kus igapäevane maailm hääbub ja looduse maagia valitseb ülimalt.
Õhk on täis õitsvate lillede magusat lõhna ja niiske mulla mulda. Maapinda katavad sõnajalad ja samblad, luues lopsaka rohelise vaiba, mis pehmendab iga sammu. Siin-seal puhkevad metslillede laigud erksatesse värvidesse, nende õrnad kroonlehed sätendavad laigulises valguses.
Metsa südames on lagendik, kus läbi alusmetsa lookleb kristallselge oja. Vesi sädeleb teispoolsusliku kumaga, justkui oleks see täis metsa võlujõudu. Väikesed olendid, nii päris kui ka müütilised, tulevad selle puhtast veest jooma, nende kohalolek tuletab meelde metsa iidseid saladusi.
Hämaruse saabudes mets muutub. Varjud süvenevad ja õhk jahedamaks. Jaanimardikad alustavad oma öist tantsu, nende pisikesed tuled virvendavad nagu maa peale langenud tähed. Mets sumiseb siristavate ritsikate öise sümfoonia ja kauge öökulli huikamise saatel. See on vaikse mõtiskluse aeg, mil hing tunneb ühendust millegi suurema, millegi igavesega.
Nõiamets on pühapaik, koht, kus saab põgeneda tänapäeva maailma kaose eest ja taasühenduda looduse ürgse iluga. See tuletab meelde, et maagia on endiselt olemas – mitte suurtes žestides või keerukates loitsudes, vaid loodusmaailma lihtsas ja sügavas imes. Siit, iidsete puude ja sosistavate lehtede keskelt, võib leida rahu, inspiratsiooni ja ajaülese kuuluvustunde.
